Põlvetest nr kaks

Rogain on varsti ukse ees ning kuna sel aastal osa tiimiliikmeid ähvardas jooksma hakata, siis tegin uuesti põlvetesti Harku metsas. Et kas rohtude krõbistamisest on kasu olnud ja põlv enam joostes valutama ei hakka. Aga ei - täpselt ikka sama koha peal ca 4 km-l hakkab põlv tunda andma ning viimased kilomeetrid oli tõeline piin, et autosse jõuda. Hea seegi, et enne vihma autosse jõudsin. Muidu näeksin ilmselt samasugune välja nagu Triibu, kes just õuest tuli ja põrandale suure veeloigu jättis...
http://connect.garmin.com/activity/104771349

Niiet tuleb ikkagi S-ga moodustada jalutajate tiim :)

Mari lugu

Vargamäe varjus etendus oli väga väga hea. Kuna tegu oli suveteatriga ja ilm oli suhteliselt jahe ja vihmane ( eestimaa suvi ikkagi), siis võtsin sooja jope kaasa. Et mitte jälle külmetada. Loomulikult oli seekord etendus siseruumis. Ülle Lichtfeldt Mari osas oli super. Ja nagu ikka - ei ole nii, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Armastus peab ikka enne olemas olema. Ning armastus ei seisne kohe kindlasti mitte roosidega kaetud kaarikus, millega pühapäeval kirikusse sõita. Armastus võib peituda ka saunauberikus elades. Ja kõige hullem on see, kui inimene valetab iseendale. Jälle mõtlemisainet.

Mida küll turistid Tallinnas leiavad?

Täna sai üle pika aja tehtud tiir Tallinna vanalinnas. Nüüd peale kolme kokteili vōib tõdeda, et Tallinna vanalinn on pimedas päris ilus. Peaks sinna jälle mõni õhtu pildistama minema. Tänase ōhtu statistika:
Solarise katusel oli päris hea mojito ja millegipärast olid kōige mugavamad kohad - lamamistoolid vabad.
Järgmine kord kui B Luxist külla tuleb saan ta viia uude kohta - Butterfly kokteilibaari, kus mehed kannavad roosasid särke liblikatega. Kuigi kōik lauad olid broneeritud, ōnnestus meil ikkagi kaks parkimiskohta leida.
Kui jälle tuleb tuju vanalinna kokteile jooma minna, siis peaks oma tooli ja laua kaasa võtma, sest nt hellas hundis kl12 võetakse terrassil tool ja laud ära.

Taevaskoja rogain ehk "seal ei ole punkti"

Rogain algas minu jaoks juba neljapäeva õhtul paaniliselt asju pakkides ning kodus trepist alla-üles joostes selgus, et vasak põlv annab tunda. No seda küll vaja polnud enne nii olulist üritust...

Reede õhtul peale tööd startisime Põlva poole Männi tallu väikse kõrvalpõikega Põhjaka mõisa. Ja nagu orienteerujatele ikka omane, sõitsime esimese hooga õigest teeristist mööda. Aga tasus tagasi pöörata :) koht oli väga hubane ja toit väga maitsev.

Seekord siis otsustasid b-mööbid startida viieliikmelise võistkonnana - nimelt lisandus meie tiimi üks külalisliige (J). Meie põhieesmärgiks oli rogainil ellu jääda (lisaks minu põlvevalule valutas S hammas ning K oli juba ammu haige - kõha ning väike palavik) ning võimalusel vältida sood. C-mööbidest rohkem punkte saada oleks olnud juba boonus. Ning A-mööbid olid eelmise aasta kaotusest nii pettunud, et otsustasid jalutamise asemel joosta. Seega olid nemad out of our league.

Ilm oli hommikul veidi udune ja külm, aga tõotas tulla ilus. Tervislikel põhjustel planeerisime raja veidi lühema kui eelmisel aastal ning plaanis oli esialgu võtta 54 punkti, jättes ka mõne punkti (plaan b) varuks. Plaani tegemine oli suht lihtne, sest ühine otsus oli sohu mitte minna.

Algus oli ilus: jõudsime õigel ajal starti ja liikusime koos massidega esimese punkti (20) poole. Metsas peale punktide võtmist konkurente nähes visati ikka "seal ei ole punkti" nalja. J veel uuris, et kaua sellist nalja jätkub - kas 8 h või vähem?

Aina rohkem oli selge, et Kr on see aasta oma isetormajatega nagu ümber vahetatud. Meil oli tegu, et talle järgi jõuda. 2 h möödudes tundus, et oleme 80 punkti graafikus :) See oli muidugi väike liialdus, sest plaanis oli veel lõunasöök, mitmed vaidlused ning lõpupunktid olid ka märksa odavamad.

Jalad said enamusel meist märjaks enne 48 punkti (kusjuures kaardil seal erilist sood küll polnud).

Võileivapausi tegime 57 punktis ning selleks ajaks oli kindel, et meil jääb kõvasti aega üle ning tuleb oma rada pikendada (ei aita ka plaanist b). Seega optimistlik plaan c oli 66 punkti ja vähem optimistlik blaan d oli 64 punkti. Lõuna ajal tekitas elevust veel konn, kes sättis ennast K termose kaane sisse. K muidugi temast väga vaimustuses ei olnud ning konn lendas sealt kauge kaarega. Nii ta sellest printsist ilma jäigi...

Kui välja arvata intsident enne 46-t punkti, siis lõpp läks suhtliselt igavalt. Ei olnud eksimist ega ka pikka juttu. Kõik rühkisid finishi poole teadmisega, et õhtul ootab suitsusaun ja metssea guljašš.

57st 46sse punkti minnes jäi vahepeale "eratee" silt, mis tekitas terava vaidluse, et kas me tohime või ei tohi sealt läbi minna. Selle vaidlusega ühines veel üks meeskond, kes üsna kähku otsustas, et nemad lähevad siis ringi. Me seisime veel paar minutit ja veendusime, et enamus ei võta enne seda silti isegi hoogu maha ning läksime samuti otse mööda erateed :) Otseselt see kellegi hoovist läbi ei läinud, seega oli ilmselt õige tegu.


Lõppu ka natuke statistikat:

võtsime 66 punkti (140-st)
läbisime 35 km
DH klassis olime 93 kohal (174-st). Kokkuvõttes 242 kohal (394-st).

NB: Olime parim viieliikmeline võistkond (15-st)!

Ja kuna tempo oli meil nii kõva, siis fotokat väga kasutada ei jõudnud. Põhiliselt sai pilti tehtud raudteel rongi möödumist oodates :)

Iga algus on raske

Aasta 2010 orienteerumishooaeg sai ametlikult avatud. Toimus see Liival ümber Liiva kalmistu. Kuigi esmaspäeval oli lausa super ilm, siis teisipäeval polnud sellest enam jälgegi. Külm ja tuul. Juba enne starti hakkasid näpud külmetama (kuigi kindad olid käes). Raja pikkus (nii M kui N) oli 3,2 km. Mõtlesin, et alguseks hea küll - ei pea kohe kõige pikemat võtma. Hea, et ei võtnud. Metsa all oli lund veel päris palju ja liikumine väga vaevaline. Igatahes esimesse punkti jõudes oli selg läbimärg. Kuigi startisime K-ga praktiliselt samal ajal, siis selgus, et pikkadel jalgadel oli eelis ja ma jäin juba poolel teel 1-sse punkti maha. Aga oh üllatust - punkti nr 2 võtsin ma enne teda. Kr oli kaardilt vaadanud vale punkti ja suundunud sinna poole. Kuna aga ühes punktis ma otsustasin lõigata st minna "otse" ja mitte mööda teed, siis sinna ma kaotasin päris palju aega (lumi oli kohati põlvini) ja lõpuks Kr finisheeris paar minutit enne. Mis siis ikka, tuli kaotusvalu alla neelata :)
Sai järgi proovitud ka teisipäevaku iseteeninduslik jaam, aga see kalas päris kõvasti. Tundus olevat selline "live" testimine. Ühesõnaga vaheaegadest ma jäin ilma (selle jaama järgi kulutasin iga punkti vahel ca 700 min. No olin jah aeglane, aga mitte niiii aeglane), aga lõpptulemus oli õige.

Seega tähelepanekud 1-st teisipäevakust:
# kui mu tagahoovis on lumi ära sulanud, siis see ei tähenda, et ka metsas on lumi sulanud
# matkasaapad on ikka liiga rasked orienteerumiseks (kuigi jah, jalad jäid kuivaks)
# lumega ei tasu "lõigata"
# kui reklaamitakse välja uus asi (iseteeninduslik jaam), siis ei pea seda kohe järgi proovima.

Metsis? Teder? Kana? Mõtus?

Kuna plaanis oli minna metsist pildistama, siis sai endale selgeks tehtud, mis vahe on metsisel ja tedrel. Meie pildistatav metsis oli oma tava-elupaigast sattunud ühe kooli hoovi ning maiustas seal õunte ja männiokastega. Selgus, et liikuva objekti pildistamine ei ole üldse lihtne ning sellise külma ilmaga roomamine mitte väga lõbus tegevus. Aga hea pildi saamine ei peagi kerge olema.

Sa mu vana karvane suss...

Linnateater ikka oskab :) Nii armsalt ja tõetruult, aga samas pidi ka tõdema, et lapsesuu ei valeta ning lapsed võivad ikka kohati väga julmad olla.
Etenduse ajal tuli aga ka oma Bullerby lapsepõlv meelde. Ja päike oli siis soojem ja taevas sinisem ja muru rohelisem - et kuidas tüdrukutel on metsas oma onn (mis siis et ei ole veel ehitamist alustanud või siis on ainult paar lauda onni jaoks löödud). Ning kodu mängimine: Aga kes mina siis olen? Ja miks SINA saad alati ... olla?
Aga sai ka nii mõndagi uut teada. Et orav on kiskja ja võib väga valusasti hammustada...