Minu esimeseks Eestis kogetud 3D filmiks osutus siis U2 kontsert. 3D mõttes ei olnud see midagi vapustavat, aga kuna U2 on U2, siis mina jäin väga rahule. Tuli kohe väga elavalt meelde mõned aastad tagasi U2 Helsingi olümpiastaadionil. Et kui telekast vaadates võib kogeda 5% kontserdist ja 3D variandis 25%, siis 110% saamiseks peab ikka ise kohal olema.
Aga jõudsin mina just mõelda, et huvitav, kus maailma otsas see kontsert ka filmitud on, kui Bono rõõmsalt teatas: Good evening Buenos Aires. Huvitav kokkusattumus... mitu õhtut ma juba loen Minu Argentinat, kus just põhitegevus toimub Buenos Aireses. Seega vaadates neid inimesi seal konterdil olin ma kahekordselt kade: lisaks sellele, et nad on U2 kontserdil, on nad ka Argentinas...tahaks ka käia Punta Tombo rannal vaalasid vaatamas ning Ushuaias maailma lõppu avastamas...
Aga neid kohti on oi kui palju kuhu tahaks jõuda.
Kuna jutt algas ikkagi U2-st, siis lõpetaksin oma (esimese!) sissekande Bono sõnadega (ühest minu lemmikloost):
Nobody made you do it
No one put words in your mouth.
Nobody here taking orders
When love took a train heading south.
It's the blind leading the blond
It's the stuff, it's the stuff of country songs.
