Metsis? Teder? Kana? Mõtus?

Kuna plaanis oli minna metsist pildistama, siis sai endale selgeks tehtud, mis vahe on metsisel ja tedrel. Meie pildistatav metsis oli oma tava-elupaigast sattunud ühe kooli hoovi ning maiustas seal õunte ja männiokastega. Selgus, et liikuva objekti pildistamine ei ole üldse lihtne ning sellise külma ilmaga roomamine mitte väga lõbus tegevus. Aga hea pildi saamine ei peagi kerge olema.

Sa mu vana karvane suss...

Linnateater ikka oskab :) Nii armsalt ja tõetruult, aga samas pidi ka tõdema, et lapsesuu ei valeta ning lapsed võivad ikka kohati väga julmad olla.
Etenduse ajal tuli aga ka oma Bullerby lapsepõlv meelde. Ja päike oli siis soojem ja taevas sinisem ja muru rohelisem - et kuidas tüdrukutel on metsas oma onn (mis siis et ei ole veel ehitamist alustanud või siis on ainult paar lauda onni jaoks löödud). Ning kodu mängimine: Aga kes mina siis olen? Ja miks SINA saad alati ... olla?
Aga sai ka nii mõndagi uut teada. Et orav on kiskja ja võib väga valusasti hammustada...

Pühapäevane jalutuskäik

Kuna peab ju ennast liigutama, siis osalesime õege pühapäevasel Tammneeme orienteerumisel. Otsustasime koos jalutamise kasuks - ilm oli jahe, aga päike paistis ja tundus, et tuleb selline tunnine jalutuskäik (ca 4 km). Aga me alahindasime rajameistrit. Juba esimesest punktist panime ca 150 m mööda. Ja kolmandat punkti otsisime ikka väga hoolega. Käisime kõik kraaviäärsed kivid läbi. Kuni leidsime kuusevõsast õige kivi. Et seda punkti leida, pidi ikka meetri täpsuses sinna punkti minema. Ja tegu ei olnud neljapäevakuga, kus on laiad rajad sisse joostud. Ja noh, kaart jättis ikka tugevalt soovida. Enamus raiesmikke (rääkimata aukudest) olid kaardile kandmata. Ja võsad olid ka suure nihkega. Aga peale 4-t punkti olime väga hoolikad ja liikusime enam-vähem ikka otse punktist punkti. Ja kuna meid jälitas üks orienteerujate paar, siis üritasime punkte võtta võimalikult vaikse võidurõõmuga. Ja 14 punkti võtmiseks kulus ainult 2 tundi. Ning me ei olnud viimased ...:)

Jaht sookurgedele

Tegu oli otse loomulikult fotojahiga. Ja kuigi meil olid omad kahtlused-kõhklused, et sookured on juba Eestist lahkunud, siis väike lootus oli ikka, et äkki on veel võimalus mõnda isendit Matsalus kohata.

Alustasime oma jahti Jugassaare tornist. Torn ise oli suhteliselt mäda ning mina kõige kõrgemale ronida ei julgenudki. Mida aga polnud, olid linnud.

Järgmine peatuspaik oli Haeska torn, kus kohtasime ühte soomlasest ornitoloogi, kellel oli väga-väga pikk nikoni toru ning väga-väga ilusad pildid eilsest päikseloojangust. Ka tema arvas, et sookured on juba lahkunud :(

Kuna päike ähvardas juba loojuda, siis lootsime enne loojangut veel ühte torni jõuda. Teele jäid veelkord mägiveised:

Rannajõe tornist ei olnud aga eriti midagi vaadata. Tornist oli vaade lindudest tühjale lagendikule. Seega ruttu autosse ja tagasi Haeska torni päikseloojangut vaatama. Soomlase asemel oli tornis nüüd kolm noormeest koeraga.

Kokkuvõttes võib öelda, et Matsalus oli lindude koha pealt suhteliselt vaikne. Kohtasime vaid kohalikke koeri, mägiveiseid ja soomlasest ornitoloogi.

Tähtis päev

Täna on siis B sünnipäev ja loomakaitsepäev. Palju, palju õnne luxi tallinnast! Joyeux anniversaire!

Ja Triibu sai juba oma värske kanafilee ja selveri pasteedi kätte ning ronis mu kõrvale diivanile magama. Kahjuks oli täna kehv ilm ja jäi Matsalusse minemata. Sain aga niipalju targemaks, et ma ei oska teha pilte siseruumidest ja hoonetest (eriti veel kui need pole väga atraktiivsed). Pean jääma ikka lillede, liblikate ja Triibu pildistamise juurde.

The greatest concert ever

Üle pika aja sai kinos käidud. Ja esimest korda internetist piletid ostetud. Läks aega ainult pool tundi ja piletid olid olemas:) Kuigi õde arvas, et lihtsam ja kiirem oleks olnud kohale sõita. Nimelt ühel meist on kodus printer ja teisel kiire arvuti.
Taking Woodstock on film, mis kas väga meeldib või üldse ei meeldi. Meile väga meeldis. Film mõjus ehedalt ja Demetri Martini mängitud tagasihoidlik Elliot oli ülimalt sümpaatne isegi lsd ja mari mõju all. Tema vanematest muidugi rääkimata :)
http://www.youtube.com/watch?v=7Iq8z2WDbKo

Viru raba vol2 ehk mida kõike rabast lisaks kuule võib leida

Suure otsimise tagajärg oli see, et võisin oma kompassi kadunuks tunnistada. Ja ainus tõenäoline koht, kuhu ma selle kaotada võisin, oli Viru raba. Kui suur on aga tõenäosus seda rabast üles leida? Teadsin kohta, kus mul see kindlasti veel alles oli. Ja kuna mõte sellest, et minu kallis kompass vedeleb kusagil turbaväljal koleda ilmaga, oli väga masendav, siis ma otsustasin igaks juhuks ikkagi rabas ära käia. Neljapäeva õhtul lõpetasin töö enne kl 17, korjasin kodust P peale ja kihutasin Viru raba poole. Teatavasti 19.30 on juba pime. Rappa jõudes (üllatus-üllatus, rabas polnud ühtegi inimhinge) suundusin kohe mööda metsateed turbavälja suunas. Ning kui jõudsin porosamla pildistamise kohta, siis seal mind mu kompass ootaski. Rõõm oli mõlemapoolne. Loodetavasti vihm ja rahe ei ole mu kompassi muutnud :)

Tagasi autoni otsustasime minna mööda laudteed. Laudtee oli aga väga libe ja käimine seal väga aeglane. Nii et vaatetornini jõudes oli juba hämar.



Rabas paistis aga ilus "suur" kuu ning mul oli väga kahju, et statiivi kaasa ei võtnud. Küll ma üritasin siit ja sealt kuust pilti teha, aga võta näpust - pildi peal oli kuu nii väike :(


Arvasin, et süüdi on minu leica, aga nagu hiljem selgus, siis süüdistus oli alusetu. Reedel Tartusse sõites haris meid Kr teadmisega, et kuu on kogu aeg sama suur ja ainult inimese silmale tundub horisondil asuv kuu suurem. Kuna see nähtus oli minu jaoks uus, siis hoolega googeldasin kuu maagilisest illusioonist ning selgus, et päris täpset seletust, miks inimene horisondil asuvat kuud suurena näeb, ei olegi. Teooriaid on mitu. Mulle meeldis kõige rohkem see, et horisondil olevat kuud näeb inimene koos taustaga (puud jm maastik) ja seepärast tajub ka kuud suuremana. Seniidil aga võrdlusmoment puudub. Ja veel oli kirjas see, et kui "suurt" kuud vaadata läbi enda jalgevahe (tagurpidi), siis on kuu oma normaalsuuruses. See tuleb kindlasti kunagi ära proovida.

Minu esimene DQ

Eelmine kolmapäev käisin oma selle aasta esimesel ja viimasel öisel orienteerumisel. Ilm ei olnud just kiita, aga kui kodust startisin, siis vähemalt ei sadanud. Kõige hullem oli aga see, et ma ei leidnud kusagilt oma kompassi :( Teadsin, et viimati käisin sellega rabas ja vahepeal pole seda seljakotist välja võtnud. Mis siis ikka, otsisin oma vana kompassi välja.
Kohaks oli Tondi ja start Tondi selveri juurest. Kuna kant oli veidi hirmutav (Audentese tagune) ja väljas ka pime, siis kutsusin Kr kaasa. Valisime ca 4 km "intervalliga" raja. St et üle ühe punkti sai rajal puhata st aeglasemalt liikuda. Punkte oli aga ohtralt - 24 tk ja osa neist ühel kaardi poolel ja osa teisel. Rajal hakkas üsna pea sadama, esialgu vihma ja siis rahet. Ja kuna kaardil kile ümber polnud, siis muutus see iga hetkega üha nätskemaks ja augulisemaks. Seega üritasin seda võimalikult vähe kasutada :) Rada ise oli lihtne ja kompassi vaja ei läinudki. Pealamp näitas ka üllatavalt hästi valgust. Ning kuna ilm oli kole ja kaart märg, siis ma ei viitsinud punkte võttes kaardilt kontrollida punkti numbreid :) No palju neid punkte siis samas kandis seal ikka saab olla? Aga finishis selgus, et saab. Ja nii ma saingi oma esimese DQ. Aga sellest hoolimata oli ikkagi mõnus. Eriti kui sai lõpuks kuiva autosse...

Tähelepanekud järgmiseks hooajaks:

• vihma ja eriti rahega on soovitatav panna kaart kile sisse
• punkti numberid peaks ikkagi (kile sisse pandud) kaardilt kontrollima

Viru raba vol1

Ilus pühapäeva hommik, kell on umbes 13: kondan mööda tuba ringi ja üritan võimalikult erinevate tegevustega edasi lükata koristamist ja prantsuse keele õppimist. Ja siis tuleb päästev telefonihelin. K kutsub rappa :) Muidugi olen kohe nõus ja valik langeb Viru rabale.

Ma ei oleks uskunud, et pühapäeval võib nii palju inimesi rabas olla. Parkla on autosid täis ja me peame oma auto jätma Loksa tee äärde. Eks see on ka ilmselt lihtsalt ligipääsetav ja tuntud "rahva" raba. Ilusaid sügisvärve aga rabas veel ei ole :( Põhjuseks vist see, et pole olnud ka öökülmasid. Ilm on aga ilus ja jõudes laudtee lõppu otsustame tagasi autoni minna väikse ringiga raba äärest metsa teed mööda. Teed juhatab meile K multifunktsionaalne telefon, mis ühtlasi ka salvestab meie raja. Metsarajal aga pole palju midagi huvitavat ja nii suundume rajalt metsatukka, kust paistab lage turbaväli. Ja kuigi ma mõtlesin rappa tulles, et on tugev tuul ja makroobjektiivi nagunii vaja ei lähe, siis õnneks ikka võtsin selle viimasel minutil tagasi. Rohujuure tasandilt leidis K huvitava sambliku punaste marjadega (me küll pidasime neid õiteks, aga noh eks ma arvasin kunagi seda ka, et maasikas on mari :) . Hiljem selgus, et sambla nimi on Porosammal. Siin ka üks pilt sellest:

Oandu rogain ehk 'tark ei torma'

Oandu rogain on nüüd selja taga koos 32 km läbimisega. Km arvu suhtes on meil kõigil muidugi eriarvamus. GPS-ga mõõtes tuli selleks umbes 36 km, sammulugejaga ca 31 km ja minu jalgade hinnangul oli see umbes 35 km. Läbitud raja kaardile joonistamisega sai selleks aga 32 km. Kogusime kokku 61 punkti, mis on meie (b-mööbide) rekord läbi aegade :)

Ning mis kõige olulisem - mööbide hulgas olime parimad :) Panustasime lühemale teele ja keerulisematele punktidele ja see tasus ennast ära. Muidugi oli meil seekord ka aega oma rada põhjalikumalt planeerida. Pika planeerimise tulemusena jäime isegi starti 10 min hiljaks.

Ka lõunapausile ei raatsinud me seekord väga palju aega kulutada (25 min). Ning mis kõige olulisem - tegime paar õiget otsust rajavalikul. Nimelt võtsime Vergi sadama punkti (57), mille üle oli väga terav vaidlus, et kas me jõuame siis kõik ülejäänud planeeritud punktid võtta või mitte. Ning plaaniväliselt lisandus ka punkt nr 31, kuna see oli meile mingi hetk "nii lähedal", et oleks olnud patt see võtmata jätta. See "nii lähedal" tähendas muidugi 2 km lisandumist meie rajale.

Alustasime tagasihoidlikult, esimese tunniga läbisime vaid kolm punkti. Kaks esimest olid sellised "takistustega" punktid. Nimelt mets oli risti-rästi mahalangenud puid täis ja pidi nii tüvede pealt kui alt läbi roomama. Ühe alt-minekuga läks mul natuke täbarasti. Nimelt selgus, et ma olen pikem, kui ma arvasin ja sain ühe korraliku obaduse otsaette.

Edasi viis tee meid mere äärde. Nii palju luikesid oli (ja ei ühtegi teleobjektiivi)! Kaugelt üle lahe paistis Vergi sadam. See tundus liiga kaugel, et sinna ühe punkti pärast kõmpida. Seepärast me otsustasime, et kui üldse sinna lähme, siis joostes. Tuleb tunnistada, et mõned jooksusammud me isegi tegime. Aga pikemaks jooksmiseks oli mul ikkagi liiga palju asju kaasas ja seljakott segas. Oleks piisanud täiesti ühest võileivast, fotokat poleks olnud vaja ja üleliigseid riideid poleks ka olnud vaja metsa kaasa tassida.


Lõunapausi pidasime umbes peale 2/3 tee läbimist. Lõunat aitas sisustada meil üks seeneline Võsult, kes rääkis väga kiiresti meile ära oma seeneretseptid ja seene-eelistused. Nimelt on tatikad puravike järel ühed paremad söögiseened ja kui neid tema retsepti järgi marineerida, siis ka hullult maitsvad. Tatikate jutu lasin ühest kõrvast sisse -teisest välja, sest tean kindlalt, et ma neid (lähitulevikus) metsast ei korja, kui nad oma välimust ei paranda. Küll aga jagas ta lisaks veel ka ühe huvitava seene-seljanka retsepti. Retsepti oluline komponent on seened (neid meil ei olnud, seda ta ei jätnud mainimata). Lisaks veel sibul, tomat, porgand ning äädikas, sool, pipar. Kindlasti unustasin midagi ära.

Aga metsas liikudes ma söödavaid seeni küll ei märganud. Seega pole mõtet lähiajal kuuseriisikale ega männiriisikale minna. 32 km peale oleks pidanud ju ikka mõnda neist kohtama. Aga sellest olenemata oli Oandu ümbrus ikkagi ilus :)

Lõppu natuke statistikat:

keskmine kiirus oli meil 14,4 min/km

läbisime 32 km

võtsime 61 punkti

DH klassis olime 88 kohal. Kokkuvõttes 223. kohal.

Raudalu teisipäevak

Otsustasin hakata orienteerumispäevakute kohta blogisse kommentaare kirjutama, et järgmisel hooajal mäletaksin millseid apsakaid ma tegin.

Et siis eilne teisipäevak Raudalus. Viimane "trenn" enne rogaini. Meie read olid tunduvalt hõredamaks jäänud - kes otsustas koogi söömise kasuks ja kes otsustas oma põlvi hoida enne rogaini. Igal juhul Kata ja mina olime stardis. Kaarti vaadates tundus rada väga lihtne ja ma veel mõtlesin, et kas ikka lühem rada (N21B ja 3,3 km) oli õige valik? Selline ilus joostav mets ja osad punktid lausa tee ääres. Seekord siis startisin mina enne Katat.
Esimesed punktid said kiirelt võetud, aga 6-sse kaldusin natuke kõrvale ja seepärast pidin topelt maa läbima nõgestes. Oi kui valus oli! Kirusin oma õhukesi pükse.
8-sse punkti joostes kaldusin veel rohkem paremale (sest vasakul oli veel koledam võsa) ja kaotasin päris palju aega. Kaardil muidugi võsast mitte sõnagi, ilus joostav mets. Kui lõpuks teele jõudsin, siis silmasin kaugel ees Katat. No selge, olin võsas kauem ragistanud kui tema.
Seejärel juhtus aga midagi kummalist - 9 punkti otsustasin ma lihtsalt vahele jätta mingi hetk. No kiire nagu ka väga ei olnud. Aga häbi tunnistada - vahele ta jäi. Võtsin 10-da ja siis finishis, seistes korralikult saba ära, öeldi mulle, et eelviimane punkt on vahele jäänud. No mis siis ikka - metsa tagasi... Õnneks olid viimane ja eelviimane punkt suht läheduses. Koduteel sai aga tõdetud, et vaatamata igasugu ämbritele metsas, on ikkagi hea tunne :)

Tähelepanekud järgmiseks hooajaks:
* Raudalus on vaja joosta paksemate pükstega
* Punktide vahele jätmine ei tähenda, et kokkuvõttes saaks kiiremini finishisse
* Raudalus on joostava metsa asemel kole võsa
* Nõgesed :(