Viru raba vol2 ehk mida kõike rabast lisaks kuule võib leida

Suure otsimise tagajärg oli see, et võisin oma kompassi kadunuks tunnistada. Ja ainus tõenäoline koht, kuhu ma selle kaotada võisin, oli Viru raba. Kui suur on aga tõenäosus seda rabast üles leida? Teadsin kohta, kus mul see kindlasti veel alles oli. Ja kuna mõte sellest, et minu kallis kompass vedeleb kusagil turbaväljal koleda ilmaga, oli väga masendav, siis ma otsustasin igaks juhuks ikkagi rabas ära käia. Neljapäeva õhtul lõpetasin töö enne kl 17, korjasin kodust P peale ja kihutasin Viru raba poole. Teatavasti 19.30 on juba pime. Rappa jõudes (üllatus-üllatus, rabas polnud ühtegi inimhinge) suundusin kohe mööda metsateed turbavälja suunas. Ning kui jõudsin porosamla pildistamise kohta, siis seal mind mu kompass ootaski. Rõõm oli mõlemapoolne. Loodetavasti vihm ja rahe ei ole mu kompassi muutnud :)

Tagasi autoni otsustasime minna mööda laudteed. Laudtee oli aga väga libe ja käimine seal väga aeglane. Nii et vaatetornini jõudes oli juba hämar.



Rabas paistis aga ilus "suur" kuu ning mul oli väga kahju, et statiivi kaasa ei võtnud. Küll ma üritasin siit ja sealt kuust pilti teha, aga võta näpust - pildi peal oli kuu nii väike :(


Arvasin, et süüdi on minu leica, aga nagu hiljem selgus, siis süüdistus oli alusetu. Reedel Tartusse sõites haris meid Kr teadmisega, et kuu on kogu aeg sama suur ja ainult inimese silmale tundub horisondil asuv kuu suurem. Kuna see nähtus oli minu jaoks uus, siis hoolega googeldasin kuu maagilisest illusioonist ning selgus, et päris täpset seletust, miks inimene horisondil asuvat kuud suurena näeb, ei olegi. Teooriaid on mitu. Mulle meeldis kõige rohkem see, et horisondil olevat kuud näeb inimene koos taustaga (puud jm maastik) ja seepärast tajub ka kuud suuremana. Seniidil aga võrdlusmoment puudub. Ja veel oli kirjas see, et kui "suurt" kuud vaadata läbi enda jalgevahe (tagurpidi), siis on kuu oma normaalsuuruses. See tuleb kindlasti kunagi ära proovida.